Viinakuu seitsmendama päeva õhtul kohtusid MoKSi ärklikoorusel hulk huvilisi, kel kõigil eesmärk ühine: puljong. Seda, kuidas ja millest Evelyn köögiviljapuljongit keetis saate vaadata eelmisest postitusest. Kuid sellest, kuidas veisepuljongit mitte keeta, kuulete minult:)
Esiteks - otsige oma kalendrist kõige toimetuste tihedam päev. Eriti hea oleks kui sellel päeval poleks teid üldse kodus või samaväärne on ka puljongi keetmine jätta ööseks.
Muretsege endale kilo jagu veise supikonte ning röstige need ahjus umbes tund aega. Selle käigus vaadake kindlasti, et kontidest tulev rasv tilguks üle panni ääre ning läheks ahju põhjas kärssama. Saate omale tuppa kena suitsupahvaka ja törts kirbet haisu.
Röstimise lõppedes koukige oma kondid pannilt välja ning pistke potti vette ning pange pada tulele. Lööge kaas peale ning olge veendunud, et keerata oma pliidi plaadi kõige kõvema kuumuse peale ning minge rahulikult magama. Jumala eest ei ole tarvis hakata miski vahukulbiga leent sonkima, ajate selle veel kulbiviha täis.
Kui olete tunnikese või kaks tukkunud on paras aeg lisada puljongile pipart, loorberit, mugulsibulat, porgandit. Võite rahulikult jälle kaane sulgeda ning tagasi põhku pugeda. Pada las podiseb hommikuni.
Hommikul ärge ärrituge magamistuppa levivast kõrbehaisust, pole olemas kokka, kel mõni asi põhja kõrbenud poleks. Samuti ei ole vaja paanitseda, kui kööki astudes avastate pliidiplaadilt söestunud kondid ning süsimusta poti, rääkimata tossu täis ruumist. Ja see, et suitsuandur tööle ei hakanud on pisiasi, sest küllap tema ka magas.
Nu ja ega nüüd polegi muud teha, kui tõdeda, et eks see puljongi keetmine üks astrofüüsika ole!
No comments:
Post a Comment